Ma olen väsinud! Kohe täitsa nii väsinud, et vanaema tuli teisest Eesti otsast Tallinnasse meile külla ja siis hakkas mingi jutt seentest pihta ning mul vajusid silmad laua taga istudes kinni. Ikka täitsa lõpp, kui raske on olla õppija. Ja siis veel teha ümberlülitusi õpetajataks/juhendajaks. Liia jagas üks päev Facebookis minu ajajoonele, et tulin talle siis sellise pildiga meelde....
Õnneks 39 veel mõne aasta kaugusel ja loodetavasti sellega kaasa tulev väidetav õpetaja välimus selles vanuses. Kui viisin läbi katse kursusekaaslastega väljas istudes, et kui vanaks mind peavad, siis üle 30 ei julgenud peaaegu keegi pakkuda. Ehk nii reaalselt kui teiste silmis veidi aega veel sinna.
Igatahes, kui esimese nädala postitus Facebookis oli puhas emotsioon, siis nüüd ka veidi detailsemalt mõned asjad kirja, sest tõesti plaan ülikooli ajal blogida kõike seda uut ja põnevat, mis järgnevad aastad kaasa toovad. Ega kõike kindlasti kirja ei suuda panna, sest muidu peaks iga õhtu korraliku postituse tegema, aga hea on nädala lõpus näha, mis emotsioonid veel üleval ja selle põhjalt see kõige olulisem ehk kirja ka saab.
Tundub, et tagant poolt ette poole ajas liigun, sest esimese asjana tahab lahtikirjutamist reedeõhtune viimane seminar (infotöö ja noorteinfo), kus kursus oli kuueks grupiks jagunenud ja igaüks teemamapi pidi esitama kindlal teemal. Esitlused võtsid fantastiliselt kokku selle, kui mitmekülgne me kursus on ja kui palju põnevamaks see elu teeb. Esitlused pakkusid suurepärast konkurentsi noorte FLL esitlustele varieerudes slaidiesitlustest videoteni, vahele üks poster, üks veebileht (noor.digiabi.ee) ja lõpetades räpiga. Kui Rasmus räägib rasedusest, Eneli tõmbab prillid ja nokamütsi pähe ning Getter suudab iga teema kohta isikliku sõprade/tuttavatega seotud näite tuua, siis on naerupahvak iga mõne aja tagant loengus garanteeritud. Kui peale loengu lõppu keegi soovib kõigile head ja teatab, et kolme nädala pärast näeme, siis lööb väsimus jälle välja, sest see Mürakarude kamp, kes suudab süstida energiat sinusse isegi siis, kui pea trummeldab kolmandat päeva järjest ja palavik tahab vägisi voodisse kamandada, valgub mööda Eestit laiali.
Aga pole hullu, meil on kursuse grupp ja chat Facebookis, mis meid kontaktis hoiab. Ma saan au ja kiitusega öelda, et teise õppenädala keskpaigaks olid kõik 29 Noorsootöö TPNR/18 kursuse liiget grupis olemas. Ma endaga täitsa rahul, arvestades, et esimese hooga ma polnud kindel, kas ma üldse julgen ülikooli esimesel päeval infotunnis paberilehekest auditooriumisse laiali saata, et palun andke oma e-posti aadressid, et saaksin grupi luua. Tegelikult ma ikka väga rahul, sest ma pean veelkord ütlema, et meil on kuramuse vinge kursus. Vanuse, kogemuste ja tausta poolest hullumeelselt lai valik inimesi, kel esmapilgul ei tohiks midagi ühist olla, kuid tundub, et see soov olla noorsootöötaja on uskumatult tugev magnet, mis meid ühendab ja toimivaks seltskonnaks loob. Ma täiesti ausalt ütlen, et ma näen siin ka potentsiaalseid konfliktiohte, aga see saab suurepäraselt näitama, kuidas me need lahendame ja kas üldse noorsootöötajateks sobime. See oht aga ei vähenda kuidagi seda, et meil väga hea klapp omavahel on. Ka siis, kui ma saadan Tõnisele ja Rasmusele sõnumi, et tasa ja Anne teatab, et kas saab juba vait. Tundub, et me piisavalt täiskasvanud, et austada teiste piire ja seisukohti.
Üks tore ühendav hetk oli veel sel nädalal, kui kursusega välja läksime istuma. Tekkis küsimus esimesel nädalal, et kas peaks kursusega midagi korraldama ja üpris üksmeelne vastus oli, et kindlasti. Niisiis paar küsitlust Facebookis ning saigi kokkulepitud aeg. Loomulikult kõige "mõistlikumale" päevale - paavsti külaskäigule. Sellest päevast ise võiks juba kirjutada pikalt, alustades sellest, kuidas üks hetk 15-20 minutit enne esimest loengut muutus kursachat eriti aktiivseks ja tuli terve rida põnevaid ettekandeid, pilte ja videosid sellest, et kus keegi parajasti kinni istub. Parim pilt (Katrin, ära pahanda) ka nüüd blogis sellest, kuidas ülikool põhimõtteliselt nähtav, aga no ei jõua kohale. Saan aru, et lõpuks lõppes asi sellega, et Katrin nõudis ennast trammis välja ja trammijuhi väide "ma ei tohi seda teha" jäi ikkagi lõpuks kaotajaks :D
Ma kirjutasin enne aga hoopis sellest, kuidas kursusega õhtul väljas käisime. Enne selle juurde jõudmist tuleb mainida veel, et paavst oma külaskäiguga veelgi usukaugemaks vähemalt meie kursust tegi, sest hilinemine sellehommikusse loengusse tähendas aplausiga tervitust, seega keegi polnud rahul tekkinud olukorraga. Mina polnud ka rahul, sest selle tõttu oli minul, kes Tallinna söögikohtadega ikka üldse kursis ei ole, veelgi raskem ~20 inimese jaoks istumiseks mõnusat kohta leida. Õnneks Sandra pani teadmised ja tutvused mängu ning Kochi trahter meid kuutteist vastu võttis, kus me siis hoogsalt enda jaoks keskkonda sobivamaks hakkasime mööbeldama (mitteformaalne õpe peab toimuma mugavas keskkonnas või mis?). Selle õhtu kohta pole öelda muud, et see, mis kursaõhtul räägitakse, see sinna ka jääb. Välja arvatud geopeitus, mille tegeliku olemuse Kinnega nii mõnelegi kursakaaslasele ehk selgeks suutsime teha. Igasuguse austuse juures väga toreda õppejõu vastu, aga - õppimine kõrgkoolis ei pakkunud geopeitust, vaid lihtsalt aardejahti.
 |
| Mürakarud peale aardeleidu |
Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis tegelikkuses oli plaan hoopis muudest asjadest kirjutada, aga seekord siis nii. Kui suutsid lõpuni lugeda, siis oled tubli ja täitsa lubatud meeldimine Facebookis panna, et teaksin, et keegi on kübekesegi siit leidnud, mis aitas lõpuni välja venitada ;)
