I FREAKING DID IT!

Hakkama sain! 31 päeva järjest blogimist. Mis edasi saab, eks näis :D

Parimat geopeitusest ehk blogin oma parimad logid [2015 vol 2]

Minu parim geopeituse logi ja ka video on leitav eilsest postitusest "Palju õnne, Liina", aga see ei tähenda, et teisigi põnevaid seiklusi eelmisel aastal ei olnud, kuigi kindlasti mitte nii naljakaid.

Tilgutaja (leidsime 10. august 2015):
"Appi! Uskumatu, kui kaua võib ühte aaret otsida. ...

Aga, lõpp hea, kõik hea, kui ma lõpuks vihaselt pärast logide lugemist hunniku otsa tormasin sõnadega "kuidas kurat kõik leiavad ja ma nii pime olen?!" 10 sekundit hiljem oli aare käes.

Ahjaa, üks asi veel. Lõpuks tagasiteel jäi jalg kuskile taha kinni ning ma plärtsatasin maha. Kõvasti, aga stiilselt selle eest. Kujutage ette mingit fantaasifilmi, kus superkangelane või niisama kangelane kuskilt alla hüppab. Tihti maanduvad nad ühele põlvele ja käsi maas. No minu asend kukkumise lõpuks oli ka umbes selline. Ainult, et kuradima rohkem valus oli kui filmikangelastel."

Valge Torn (leidsime 13. august 2015):

"Dessant Paljassaare Paljaks

Katkeid rühmajuhi märkmetest

Missioon 1: Luureandmete kogumine

Maabumine toimus 18:00. Ilmaga meil ei vedanud - soe ja päikesepaisteline. Vastuluure agente (ehk mugusid) oli palju, lisaks hirmutussalgad porgandpaljaste inimeste näol. Esimene objekt edukalt leitud ning huviobjekt tuvastatud. Maskeerusime jaapani turistideks/piltnikeks. Varsti kaotati huvi meie vastu ning lisaks luurefotodele saime ka esimese signaalmajaka tööle.

Järgmine sihtpunkt: Geto."

Geto (leidsime 13. august 2015): 

"Dessant Paljassaare Paljaks

Katkeid rühmajuhi märkmetest

Missioon 2: Kohalike oludega tutvumine

Liigse tähelepanu vältimiseks valisime otseima tee läbi padriku ja pilliroo. Taktikaline ebaõnnestumine. Retk oli vaevarikas ning kulgemine aeglane. Võsast välja ragistades tõmbasime neljajalgsete valvurite tähelepanu, mis õnneks kiiresti hajus. Kaasa võetud tehnoloogia toimis hästi ning varsti olime mere ääres. Asusime teist signaalkarbikest otsima. Pärast mõningast segadust ning loomulikku maskeeringut avastasime selle. Toestasime peidukohta. Kaval.

Järgmine sihtpunkt: Paljassaare puzzle."

Paljassaare puzzle (leidsime 13. august 2015): 

"Dessant Paljassaare Paljaks

Katkeid rühmajuhi märkmetest

Missioon 3: Koodimurdmine

Veidi koodimurdmist võõral territooriumil on vajalik sõjakavalus. Saime edukalt hakkama. Esimene signaalmajakas sai kiiresti tuvastatud. Teisega läks veidi aega, aga saime sellegi tööle. Kolmas läks edukalt, kuigi okastraat tahtis rajalt maha võtta. Neljas samuti õnnestunult, okastraat taas ohustamas. Lahendus tuli lihtsalt, esimene variant kohe õige.

Viimane sihtpunkt: Võimalik missioon."

Võimalik Missioon (ei leidnud 13. august 2015): 

"Dessant Paljassaare Paljaks

Katkeid rühmajuhi märkmetest

Missioon 4: Kindluse vallutamine

Signaalmajakad said kõik tööle, seega ootame nüüd lisavägesid ja peame taktikalisi plaane, millist sõjatehnikat on vaja ehitada või kohale vedada, et kindlus vallutatud saaks.

Eelmised sihtpunktid: Valge torn, Geto, Paljassaare puzzle."

Palju õnne, Liina!

Laulusõnad ütlevad, et täna on Liina sünnipäev ja seda ei juhtu igapäev. See juhtub nii umbes täpselt kord aastas. Ja nagu ma juba mainisin, täna on Liina tähtis päev. 

Üks õige kommuuni aukülaline nagu Liina seda on, tuleb loomulikult kommuuni koogi ja krõpsu ja veini ja muu hää-paremaga seda tähistama. Et meist ei jääks mulje kui muidukoogisööjatest, siis võtsime ennast kokku ning koormasime ta kingitustega üle. See oli küll kerge liialdus, aga ilusat ja kasulikku said Liina käed täis küll. Lisaks viis Liis meid välja sööma Tallikesse ja Pullikesse, kus nautisime suurepärast teenindust ning hiiglaslikke ja väga maitsvaid portsjone. 

Lõpetuseks viisime Liina geopeituma. See oli täiesti kogemata, aga tuli hiigelhästi välja. Üle pika aja tegime päkapikupüramiidi (tuntud ka kui "päti tegemine"). Tüüpiliselt käib see nii, et Liina on alumine päkapikk ja mina mina ronin üles, samal ajal Liina ägiseb all. Seekord sai Liina rõõmustada, kui Liis oma poolemeetrised kontsad alt võttis ja ise ülemine päkapikk oli. Kõik oli aga asjata, sest selgus, et täiesti vales kohas tegime tsirkust. Õnneks totaalses pimeduses geojumal tegi Liinale kingituse ning ta nägi kahtlast objekti. Sai veidi nalja, Liis sai video, saime ka nimed logiraamatusse ning lõpuks sain mina käeosavust aarde tagasiupitamisel näidata.

Nüüd istume kodus, mugime kooki ja naudime Eesti parimat Pavlovat. Kuna Liina tuli hommikul nagu Pipi, hea ja parem ehk kingitused teistele tema sünnipäeval, siis siitki Liinalt kõigile lugejatele üks kingitus (pikem lugu video kohta Kurna Oja 2 logis):

PALJU ÕNNE, LIINA! 

Kommuuni elu pahupool: naabrionu kasvuhoonesse kakima

Tänane lugu oleks pidanud olema lühike, aga selle eest konkreetne. Tuli aga välja, et pihustipudelist annab päris palju kirjutada.

Et kõik ausalt ära rääkida ning kõik tegelased võrdselt tähelepanu saaksid, peame liikuma mõne nädala tagusesse aega. Ostsin poest uue ja põneva lõhnapritsi. Just, no sellise, millest lillelõhn välja tuleb kui tagumikust ebameeldivamad lõhnad lahkuvad.

Oli siis see tore lillelõhn, millest muide oli väga suur kasu kui Agar ema mädamuna köögis lahti lõi ja paanikakontor ringi jooksma hakkas. Üks neist paljudest kommuuni hetkedest, mil kaamerad oleks pidanud käima. Kõva arutelu käis Joodiku ja Agara vahel, et see muna on kahtlane, lööme selle enne tassi katki etc.... Ja siis käis krõks, röögatused ning Agar tormas rõveda haisu saatel munaga välja. Joodik-Söödik kalpsas tualetti ja edasi tantsis majas ringi kui mesilane aasal, lillelõhn teda jälitamas. 

Aga, see lillelõhn. Mõned päevad peale muna intsidenti tulen ma hommikul kööki ja Agar teatab kurvalt, et tead, õnnetus juhtus, hea lõhn ei tule enam pudelist välja. Ega ei tulnud jah, sest pihustisüsteem oli tükkideks. Ega midagi. Võtsime vastu otsuse, et ostame uue ja kui terve sprei tühjaks saab, lisame katkise süsteemiga vedeliku tervesse pudelisse. Mõeldud-tehtud ja elu jätkus lillelõhnalisena. Kuni....

Vahepeal tuleb ära mainida, et paar päeva tagasi käis korteriomanik külas ning kohe kui ta oma nina uksest välja pistis, oli naabrimees platsis murega, et teate, härra, meil siin viimasel ajal kanalisatsiooniummistustega probleeme. Selle peale maigutasime kõik suud, et no kuidas see täpselt meisse puutub. Kui on jamad, tuleb korteriühistul midagi ette võtta.

Kuni.... Täna superliimiga majas ringi käies ja potentsiaalseid parandust vajavaid objekte otsides tunnistas Joodik, et tead, see lillelõhn, vajab ka veidi su liimi. Egas midagi, kui käib võistlus selle nimel, kes rohkem lõhnapudeleid suudab hävitada, siis tunnistan hetkel välja 1:1 viigi Agara ja Joodiku vahel, sest liimimine tulemust ei andnud ning mina keeldun kolmandat pudelit soetamast. 

Karistuseks ähvardasin kõik sitasitikad ja unimudilad kuuse alla magama saata. Nemad nõrgad aga kukkusid lumest ja külmast rääkima ning minu süda hardus. Niisiis andsin neile loa, et võivad oma aeda õunapuu alla minna. Selle peale kavalpead tulid välja plaaniga, et kaks kärbest ühe hoobiga oleks parem ning hoopis naabrimehe kasvuhoonet peaks väetama ja seal ehk ka soojem...

Sõpruse puiestee sekt

Oleks on paha poiss ja ta tädi kimaks omnibussina mööda linna, aga vähemalt nädala jagu päevi oleme kommuunina arutanud, et me võiks... EI! ... lausa peaks kõike, mis siin toimub, filmima. Sest siis oleks me vähemalt sama kuulsad kui Padjaklubi ja nii kuradima rikkad kui Kardashianid.

Minu suureks isiklikuks pettumuseks ei suuda ma kirja panna, kui lõbus meil siin Sõpruse puiesteel on. Kolm naist, ühel või teisel põhjusel sunnitud õnnistatud koos elama. Väga palju koomikat on puhas situatsioonikomöödia, mida ka Monty Pythoni kamp ei suudaks välja mõelda. No ausalt, kui Napakas, Agar ja Joodik-Söödik ühe katuse all päevi mööda saadavad, juhtub enneolematuid asju. Tutvustagem siis seda kolmikut.

Isehakanud sektiliider, kergelt nartsissistlike kalduvustega Napakas. Tema peamiseks plussiks on "pleissi" omamine ning ääretu lahkus selle jagamisel. Ääretu lahkuse all peab ta silmas seda, et kuigi ta pidevalt ähvardab kõiki kuuse alla või naabri kasvuhoonesse magama saata, on endiselt nii kommuuni liikmetel kui külalistel alati soe ja pehme küljealune olemas (kerge vasturääkivus siia esineks episoodis "Isegi siin majas pole nii palju madratseid kui on sissetungijaid"). Samuti peab Napakas oma tugevuseks internetiarve tasumist. Lisaboonusena lubab ta, türanliku pealesurumise asemel, teistel sektiliikmetel endale hüüdnimed valida. Hetkel on valikus "ori", "sitasitikas" ja "keldrikakand". Valikusse plaanitakse võtta ka "pasknäär" ja "unimudilane".

Agar Pagar Ahjuplaadil motoks on selgelt "üks on loll, teine on laisk ja mina pean üksi rabama". Kuigi tihti motod on vaid sõnakõlksud, siis Agar on tõesti oma eesmärgiks võtnud teiste seltsiliste enesehinnangu maatasa trampida. Inimene, kes ärkab enne kukke ja koitu (ehk siis linnamaastikul enne prügiautot ja tänavalampide kustutamist) ja töötab viimaste ülevaloleku minutiteni, peab lihtsalt õelusest pakatama. Ta teeks seda nagu nimelt, näitaks teistele koha kätte... Küll mõni jõuab.

Jõuab ka Söödik-Joodik. Süüa jõuavad kõik sekti liikmed. Hämmastavates kogustes ja imepisikeste vaheaegadega. Joodik aga oi kuidas jõuab juua. Joob vett ja morssi. Vein on ta eriline lemmik. Seda jõuab juua vaatide kaupa. Kaevutäite viisi kaanib ta aga hoopis teed. Kui Ülemiste järve veetase kahanema hakkab, tuleb tõsiselt ukse barrikadeerimisele mõelda, sest just kommuuni ukse taha tulevad inimesed tõrvikute ja sitaharkidega (tee)vett tagasi nõudma.

Lisagem siia veel paar külalisesinejat. 

Telesõtlane. Käib aeg-ajalt oma koeraga külas, sest endal tal televiisorit pole. Jah, ka selliseid liigub veel meie seas. Vähemalt toob head ja paremat tollimaksuna kaasa, nii et tema külaskäigud kiidetakse heaks. 

Taimetoitlane. Vaatamata kategoorilisele keelule õunu tuua (sest aias õunad mädanevad puu otsa juba ära), võib tema käevangus alati millegi maitsva kotikest näha. Kuna peale õunte tuleb sealt ka kurke-kartuleid ja muud kasulikku, on temagi alati teretulnud. Negatiivne pool selle tegelase juures on, et ta viib Agara halvale teele, sest kuigi kommuunikindral Napakas keelab pidevalt õunte koju tassimise, hiilitakse neid Taime ja Agara poolt ustest ja akendest sisse.

Välk&Pauk. Tegelane, keda tihti näeb ja kuuleb vaid hetkeks. Astub sisse, laenab midagi ja läinud ta ongi. Kuidas asjad tagasi jõuavad, seda ei tea keegi, kuid ometigi tundub, et suuremalt jaolt jõuab kõik ringiga tagasi.

Selline on siis lühikirjeldus tulevast tõsielusarjast "Sõpruse puiestee sekt".

Hirmul on suured, aga terved, silmad

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et mitu aastat olen ma kahelnud oma silmade võimes näha piisavalt hästi. Käinud ringi hirmsa tundmusega, et silmadega ei ole ikka kõik korras ning peaks nägemiskontrolli minema. Samas ei tekkinud kunagi ka sellist tunnet, et vajalikud asjad nägemata jääks ning nii ma seda arstil käiku edasi lükkasin. Selle tõttu tekkis mitmeid koomilisi ja ka tunduvalt vähem humoorikaid seiku.

Esimese asjana meenub, kuidas Liina üritas mind väevõimuga prillipoodi vedada silmi kontrollima. Üks hetk Kristiine keskust külatades ta lihtsalt jäi prillipoe ees seisma ning hüüdis mulle järele, et Mai. Mai. MAI! Sa pead aja kirja panema! Mina kõndisin täiesti külma kõhuga edasi. Täpselt nii nagu ma kõikvõimalikest toote-pähemäärijatest "ei, aitäh" saatel mööda kõnnin. 

See meenutab, kuidas Liina üks kord lõksu püüti müügimehe poolt. Poodlesime Ülemistest, mis tähendas meie puhul seda, et jalutasime sajast poest kolm lemmikpoodi läbi. Igatahes, viimane neist kolmest oli loomulikult toidupood. Sealt väljudes astus müügimees ligi ja vaatamata sellele, et mina kindlalt edasi sammusin, põhjuseks telefoniga rääkimine, jäi Liina seisma. Räägin mina eemal oma kõne lõpuni, Liina ikka veel vastab küsimustele ja üritab pähe-määrimisest pääseda. Ootan ja ootan, kuni lõpuks kuulen Liina hädakisa:"Mai, tule appi!" Ei jäänudki mul miskit muud üle, kui sammud Liina juurde seada, tal käe alt kinni võtta ning ta väevõimuga sealt ära vedada, sest millegipärast oli ta kui maa külge naelutatud. 

Ja ärgem nüüd minust valesti aru, mul ei ole mitte midagi müügimeeste ja -naiste vastu. Ma imetlen pigem neid, et nad suudavad seda tööd teha, sest ma ise küll sellega hakkama ei saaks.

Aga, minu silmade juurde tagasi. Lõpuks jõudsin nii kaugele, et astusin prillipoodi sisse, sest paar päeva varem olin koolis teatanud täie enesekindlusega õpilasele, et no kuule, seal on miinusmärk puudu, nii küll robot õiges suunas sõitma ei hakka. Noormeeste imelikkude pilkude peale kissitasin veidi ning oh sa püha püss, miinusmärk tekkis nagu välk selgest taevast. Oli kogu aeg olemas olnud, lihtsalt minu silmad ei suutnud seda tabada. 

Selle teadmisega lõin kogu oma kommuuni tagajalgadele, et pühapäeval sel ja sel kellaajal lähen silmakontrolli ning olgu olemas oldud, kui ma prille hakkan valima. Liis tuli kaasa, Liina oli telefonivalves pilte saamas ning agar ema oleks lihtsalt pidanud kohale kappama kodust. Läks aga nii, et optometrist tõstis erinevaid aparaate mulle silmade ette, tuvastasin erinevaid tähti ning kontrolli lõpuks toppis teatas, et silmadega kõik väga okei, lihtsalt väsimusest näevad aeg-ajalt uduselt. Lõpuks proovisin veel lugemisprillide näidiseid ette ning sealgi selgus "kurb" tõsiasi, et suutsin lugeda palju paremini prillideta. 

Šotlased siin, šotlased seal, šotlased iga nurga peal!

Täna tehti mulle selgeks, et šoti terjerite kontsentratsioon mu kodus on ülimalt kõrge. Loomulikult oleneb see sellest, millist mõõdupuud kasutada, aga eks ta eesti keskmisest pügala või paari jagu kõrgem ole. See aga pole üldsegi minu süü.... Või siis vähemalt annab seda süüd veidi jagada.

Wikipedia

"Šoti terjer on oma välimuse poolest arvatavasti üks maailma tuntumaid koeratõuge. Väike, vahva sell, keda rahvas ka “kingaharjaks” või “habeks” kutsunud, toob naeratuse suule kõigile, kellele koer vastu tuleb." Nii räägib Lemmikloom. On see nii või ei, eriti Eestis, on raske öelda, aga kindlasti on ta selline koer, kes naljalt märkamata ei jää. Üks igavene isepäine kutsik, kellega maade jagamiseks peab kõvasti närvi olema. Meil peres on suur side šotlastega, sest aastaid oli lemmikloomaks üks hämmastavalt hea iseloomuga habemik Shalimar. 

Praegu aga minu elamises ringi vaadates jääb pea igas toas pilk šoti terjerile pidama. Võiksin ju kirjeldada, aga palju lõbusam on piltidega. Enne aga kui kõik viimase tunni jooksul tehtud pildid üles laen, pean tegema nimekirja asjadest, millest ühel või teisel põhjusel pilte teha ei andnud. Tõele au andes ei ole tegemist vaid minu šotlastega, vaid süü jagamiseks lisan siia emagi kollektsiooni kuuluvad esemed.

Igatahes, nimekiri asjadest, mis piltidele ei saanud, on järgmine: kohvikannusoojendaja, käterätik, sall, ukseraskus, portselankuju, kingikott, pidžaama. 

Kogu asjade loetlemise hullus sai alguse väga ägedast kingitusest, mis Liis oma pisikeste sõrmekestega valmis meisterdas:

Nüüd on teepakikesed kõik šotlased. Ainus häda, et enam ei saa teed juua, sest ei raatsi šotlase pakikesi ega teekotikesei pärast ära visata.

Kõige uuem ja üliäge eesti käsitöö tuli Puupaganatelt. Hetkel saan veel ise imetleda enda elutoas, aga varsti kolib ema juurde, kus hakkab seina peal tiksuma.

                              

Lisaks leiab mu riiulitelt kõikvõimalikest materjalidest ja eesmärkidel šotlasi. Õnneks enamalt jaolt küll kasulikud, v.a helkur, sest seda ma ei raatsi lihtsalt kasutada suures hirmus see ära kaotada.

Ega pääse ka mu garderoob koertest. 

Soojakott ootab juba talve, et mind soojendada ja ukski on šotlase hoolsa valve all.

Aeg haige olla

Liina küsib, et kas ma tahan auku oma aeda. Ma vastu, et kas ma näen tõesti nii halb välja, et juba tuleb mu matmisele hakata mõtlema. Lisada juurde veel, et Liis hommikul teatas, et ma näen eriti sitt välja, siis viitavad kõik märgid tõesti sellele, et esimene koolivaheaaeg on kätte jõudnud. Ning sellega seoses olen mina haigeks jäänud. Vot nii.

Ma alles sain teada, et mul üldse koolivaheaaeg on, sest kuude viisi olin arusaamal, et mul polegi vaheaegu sel aastal, sest osadel koolidel on neli vaheaega ja osadel viis. Selgus aga, et sügisvaheaeg minu suureks õnneks on kõigil samadel kuupäevadel. Igatahes, hetkel haige ja blogi seega lühike.

Parimat geopeitusest ehk blogin oma parimad logid [2015 vol 1]

Mõned päevad tagasi kirjutasin geopeitusest lühidalt ja jagasin mõnda oma lemmiklogi aastast 2014. Liigume edasi aastasse 2015. 

Kristiine (ei leidnud 3. jaanuar 2015):

[Alati ei leia, aga logi saab ikka huvitava kirjutada]

"Nonii, seda aaret tuleb nüüd ühe siniseks tõmbunud näoga õnnistada. See sinine nägu kuulub mulle, sest hapniku enam ajus palju pole, kuna ma olen alates aarde avaldamisest tulutult tunde nii netis kui enda peas sobranud ja õiget vastust üritanud välja võluda. Teadmised, mis ma kogunud olen, on nii laialdased, et võiksin kümnest erinevast koodist mõistatuse kokku klopsida (võib-olla kui kuri tuju kallale tuleb, siis teengi selle triki ära). Vaikselt hakkan juba õudusunenägusid geopeitusest nägema. Seega, kuna selle aarde peale hakkab kogunema rohkem tunde kui sellel aastal tõelist tööd on tehtud, siis ei jää muud üle kui logi kirja panna."

Shnelli park (leitud 8. märts 2015):

"Jalutasime kinost koju ja selle asemel, et otse trammi peale minna, tahtsin Vana Toomast otsima minna. See plaan jäi aga kiiresti mugude ülekülluse tõttu pooleli, seega seadsime sammud Balti jaama trammi peale. Šnelli tiigi ääres meenus, et siin ju aare ning saigi telefonist viimased protsendid välja pigistatud ja nulli jõutud. Aarde leidsime täpselt nii kiiresti, kui pidigi. Kui totsik käes, ütlesin Liinale, et parem oleks, et siin pliiats sees. Ei olnud. Kõmpisime siis R-Kioskisse, ostsime pastaka ja tagasi nulli, kus olid ennast mugud einestama sisse seadnud. Istusime siis lähedal oleva pingi peale, vaatasime, kuidas lapsed emaga palli mängivad ("EMA, SEE EI OLE AUS!" kui ema värava lõi) ning seda, kuidas ainus nende perest, kes põgenevale kilekotile järgi jooksis, oli pisike tüdruk. Lõpuks mugud lahkusid, me saime aarde tagasi ning jätkasime jalutuskäiku kenas päikesepaistelises pargis. Tänud peitjale, ilus jalutuskäik oleks aardeta ära jäänud!"

Vanaka (leitud 15. märts 2015):

"Parkisime auto Nõmme turu juurde ning hakkasime GPSi järgi mööda rada astuma. Päike paistis, meel oli hea ning mõtlesime, et miks järgida ette näidatud jalgrada, kui otse minnes saab lihtsamalt. Nii 20 meetrit enne aaret selgus, et oleks ikka ringiga pidanud minema, sest ei tahtnud me kumbki kallakust alla veerema hakata. Saime mõnusa jalutuskäigu, veidi turnimist, nii mõnegi kena pildi ja aarde ning lõpuks jõudsime tagasi punkti, kust enne otsustasime alla mitte veereda. Tänu aardele saime väga toredalt aega veedetud ning Liina nägi ka kuulsa Vanaka ära ja pidi kuulama minu lapsepõlvelugusid, kuidas sealt kelgu ja muu kraami peal hulljulgelt alla sai kihutatud. 

Märgid (leitud 29. juuni 2015):

"Ei jää midagi üle ja tuleb kõik ausalt ära rääkida. Olles kindel enda teadmistes, kus jaapani aed asub, ei pannud isegi GPSi tööle. Olime siis korralikult ringi vantsinud ja pea et vihast vahutamas, kus need hooned peaks olema, kui otsustasime pingile istuda ning ma hakkasin logisid lugema. Kingu logini jõudes tekkis mõte, et äkki ma ka... Hakkasin Liinale siis vaikselt ümbernurga seletama, et äkki me vales kohas ja see pisike aed polegi see õige asi. Selle peale teatab Liina, et vaat, seal ju silt, mis suunab õigesse kohta. Ahah, nojah. Jõudsime järeldusele, et edaspidi peame ikka mõlemad aardekirjelduse läbi lugema, sest ajavõiduna tunduv kokkuhoid ei tasu ennast alati ära. Vägev aed, jalutasime ringi ja nautisime seda. Ei suutnud ma ka jätta märkust tegemata ühele isale, kelle lapsed turnisid kividel, mis olid selgelt vaid vaatamiseks. Kontrastina aia ilule oli aare ikka parajas peldikus. Võitlesime sipelgatega (Liina jäi neile alla) ja turnisime. Lõpuks andsime alla. Minema jalutades jäi aare õnneks silma. EVEJ. Tänud peitjale!"

Salzburgi vihje (leitud 14. juuli 2015):

"Eriti Edukas Edenemine marsruudil Tartu-Pärnu-Tallinn [13/17]. Siblisime mööda heinamaad ringi, parajalt märg ja külm oli ning null tundus mööda. ... Jalutasin nullist eemale, et niisama ringi vaadata, kuid ikka ei miskit. Hakkasin Liina poole jalutama, pilgutasin ning ... ei ole enam Liinat. Lihtsalt ei ole. Hüüan mitu korda, aga ei mingit vastust. Lõpuks pupsab pea rohu seest välja. "Tead, siin on kraav. Ma kukkusin sisse." Vihjeks teistele geopeituritele: kui kraavi kukute, siis olete liiga kaugele läinud aardest. ... "

NKT 1 (leitud 20. juuli 2015):

"On aasta 2015 seitsmes kuu ja kahekümnes päev. Isepäine ja julge leedi Liina on asunud teekonnale, mille ohte ja raskusi ei oska ta veel ette näha. Teda saadavad sel teekonnal pruun suksu Charlie (teatud ka kui auto), ustav abiline Photobomb Frog (tulevane rändur) ning kroonikakirjutaja (ja kutsar) Mai. Mis seiklused neid ees ootavad, on võimalik lugeda live-kroonikas järgneva kahe päeva jooksul.

Siht on selge - Paide, kuid eesmärgid veel hägused. Esmane eesmärk on hoida kogu seltskonda elusa ja tervena, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Esimene aare tahtis juba saatuslikuks saada, sest liialt agar leedi unustas sääsekaitset peale lasta ning pidi peaaegu saama ärasöödud. Auto juurde tagasi tulles lasi vale koha peal möginat endale peale nii, et pidi kutsari ära mürgitama, kes suure kisaga ja läkastades suksust põgenes."

See õige rutiin magama minemiseks...

On hästi oluline, nii lastele kui ka täiskasvanutele, et magama minemine toimuks kindla rutiini järgi. Hea uni on ju õnne saladus, mis mõjutab enesetunnet nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Vähe und võib olla lugematute probleemide algallikaks. Tegelikult ka. Googeldage ainult.

Võtan täna lühidalt kokku enda rutiini. Kõik algab õhtul kuue-seitsme paiku, kui töölt koju jõuan ja teatan, et ma olen nii väsinud, et ma lähen kohe magama. KOHE NOH!

See "kohe noh" kestab siis minimaalselt viis tundi. Sest on vaja ju süüa ja toimetada ja eriti headel päevadel isegi koristada/korrastada midagi. Loomulikult on päeva jooksul kogunenud hunnik kirju ja muid ülesandeid, mis koheselt ja edasilükkamatult vajavad täitmist. Edasilükkamatult peamiselt selle tõttu, et ma olen neid loendamatuid kordi juba edasi lükanud. 

Kui kõik need pisiasjad on paar tundi mu õhtust röövinud, tekib kohutav põlgus kõige vastu ja ma nõuan, jalgu trampides, et ma tohiks mõnes nutiseadmes olla ja kindlasti samal ajal telekat vaadata (kui televiisor ei ole juba varasemalt edasilükkamatute asjade taustal edasilükkamatuid asju edasi lükanud). Igatahes, nii ma siis veedan erinevate ekraani ees oma aega, kuni ootamatult on käes südaöö ja algab viimane vaatus. 

"Ma lähen nüüd magama," ja sean sammud magamistoa poole. Peas vasardamas mõte, et hambad puhtaks ja siis kohe tuled kustu. No peaaegu kohe, sest lugeda on ka vaja enne magama minemist. Peatükk või kaks või huvitava raamatu/ajakirja puhul tagumise kaaneni. Kui aga midagi ülearu põnevat ei ole, siis üks peatükk. Või pool. Või kasvõi üks lehekülg (et siis kindlasti järgmine õhtu see lehekülg üle lugeda, sest peatükki ei saa hakata niimoodi napakalt lugema). Igatahes, lugemised loetud, väsimus tõsiselt kimbutamas ja hääd ööd.... Või siis pool tunnikest vähkremist. Või tunnike. Või poolteist... Ega vähkremise pikkus polegi oluline, peaasi, et rutiin oleks paigas ja saaks mitmeid kordi küljelt küljele keerata ja Une-Mati kaardilugemisoskamatust kiruda, et ta enamalt jaolt hilinemisega minuni jõuab.

Parimat geopeitusest ehk blogin oma parimad logid [2014]

Geopeitus on üks vahva mäng, mis viib paikadesse, kuhu muidu ei satuks. Parim viis seda kirjeldada on ehk nii:

Geopeitumine on väga lihtne. Sisestades teiste poolt peidetud aarde koordinaadid oma GPSi, leiad aarde üles, teed kirje totsikus olevasse logiraamatusse ning soovi korral saad muljed kirja panna ka internetis. Siia postitusse kopeeringi mõned enda logi(killu)d aastast 2014, mis ehk annavad edasi geopeituse rõõmu ja kerget hullumeelsust.

Salme KK (leitud 14. oktoober 2014):

"Seisame meie nullis, otsime seda pikkust ja näen eemalt, kuidas kolmene kamp meie poole vaatab. Teeme siis Liinaga nägu, et ega meie ei otsi midagi, lihtsalt seisame tänavanurgal ja ma sosistan, et kahtlane kamp, kindlasti peiturid. "Mis peiturid?!" Mina vastuseks, et geo-peiturid loomulikult. Pool minutit hiljem jalutavadki ligi ning küsivad, et kas leidsime juba. Aga me ei saanud ju otsida, nad jälgisid :) Viiekesi hakkame siis ringi vaatama ning meie õnneks on noormeestel pikkust küll ja aare tuleb oma peidukast välja. Ajame veidi juttu, logime ja lähevadki teed lahku. Tänud peitjatele ning veelgi suuremad tänud geopeituritele, kellega kokku sattusime, sest endal oleks küll pikkusest puudu jäänud ning sellised lõbusad kohtumised on väga lahedad!"

Kose jalakäijate sild (leitud 19. oktoober 2014):

"Kell 12.56 lõpetasin eilsete aarete logimise ning pealehele naastes märkasin, et Harjumaale on uus aare tekkinud. Teatasin sellest Liinale ning tegin ettepaneku seda otsima minna. Olles mõtte kõva häälega valjult välja öelnud, taipasin kui jabur see on ning hakkasin juba sõnu tagasi võtma, aga.... Liina pilgus oli hullu geopeituri säde tärganud ning 10 minutit hiljem (ehk 1h10min pärast aarde avaldamist) olime Tallinnast aarde poole teele asunud. Veidi enne kahte olime kohal, 0-punkt koheselt märgatud ning esimesse võimalikku kohta näpud ka pistetud. ... lõpuks tegime silmadega kindlaks, kus karp asub. Ja siis alles hakkas nalja saama. Peidukoht võib olla 1,0, aga kättesaamisega sealt olid hoopis raskemad lood ning vaja läks abivahendit ja mu ilus helesinine jope on tugevasti värvi vahetanud. Kogu protseduur võis päris totter välja näha, aga lõpuks sain karbi kätte (kell 14:07) ning siis jooksuga autosse logima. ... Mälestuseks karbi otsimisest sain ka korralikud kriimud käe peale. Tänud peitjale, üks igavesti hullumeelne seiklus sai sellest täna! :)"

Stroomi 2 (leitud 19. oktoober 2014):

"Viimane aare sel õhtul, leitud umbes 20.30 pilkases pimeduses. Mõistatus ise lahenes kohe, kui Liina selle enda kätte sai, leidmine oli palju keerukam. ... Nulli lähedale jõudes tekkis küll tahtmine ümber pöörata, sest pimedas ei tikkunud sinna [võssa], aga kui GPS teatab, et 30 meetrit aardeni, siis on raske ilma proovimata ümber pöörata.

1) Miks minna ringiga, kui saab otse läbi võsa.

2) Miks minna otse, kui saab ringiga mööda teerada.

Need kaks lauset kirjeldavad hästi meie teekonda aardeni. Lisaks täiesti jabur telefoni GPS, mida ma täna korduvalt olen lubanud mitte kunagi, mitte mingil põhjusel enam kasutada, sest pigem oleks võinud tähtede järgi orienteeruda, kui seda hüplevat konna järgida. Hetkel, kui Liina üritas palavikuliselt sealt miskit välja võluda, otsisin mina aku tühjust tähistava piiksuva telefoni taskulambiga ringi ning oma suureks imestuseks teatasin, et aare on leitud - ilus geokuhi vaatas vastu. Kuidas see meil õnnestus, siiamaani aru ei saa, ikka palju õnne pidi olema ja visadust. Mina oleks ümber pööranud hetkel, kui ma ähvardasin oma telefoni sinna samasse põõsasse visata, aga Liina kangekaelsus hoidis meid nii kaua nulli lähedal, et ma õigesse kohta komistasin. Tänud peitjale, lihtne mõistatus ja aare ka ilusas kohas (soovitame soojalt valges sinna minna)!"

Linnaõhk teeb vabaks (leitud 3. november 2014):

"Oi, küll oli hea meel, kui selle leidsime, hakkasin kohe naerma selle aarde leiu peale! Esimese trepiastmete lugemisega jõudsime pissihaisu urkasse (ühe eelneva logi põhjal välistasime selle pärast veidikest otsimist). Edasi hakkasime vihje järgi tegutsema, aga sammud ei klappinud ja kompass ei töötanud, seega lõpuks vedasin Liina ikka tunde järgi arvatavasse õigesse kohta ning vahtisime seal nagu totakad ringi. Lõpuks ei jäänud lihtsalt muud üle, kui tuli näpud õigele asjale külge panna ja Liina selle ära tegi. Ma veel ütlesin, et ära näpi seda, pahandus tuleb niimoodi, aga poole lause pealt lõpetasin. Super teostus! Uskumatu, et üles leidsime, senimaani nii geniaalsete asjade leidmisega silma pole paistnud. Suured tänud peitjale, väga lahe!"

Hõbedased maod (leitud 3. november 2014):

"See oli hilise õhtutunni huvitav seiklus. Eelmise aarde juures raskusastmeid ja kirjeldust lugedes oli esimene mõte see vahele jätta, aga pakkusin välja, et lähme vaatame vähemalt ära, siis järgmine kord teada, mis ettevalmistusi vaja teha. Jõudsime kohale, taipasime kohe ära, et üks kahest kohast on õige, aga kumb? Lugesime logisid ja samal ajal käis mõte nagu tennisepall ühest äärmusest teise: lähme koju <-> ronime kõrgustesse. Lõpuks olles kindlad, kust turnima tuleb hakata, otsutasime, et Liina läheb käib üleval ära. Tegime vajalikud ettevalmistused (kindad kätte, pastakas ja telefon taskusse, pealamp pähe) ning Liina asuski teele. Poolel teel tekkis mul mõte, et ma tahan ka ikka aaret näha, aga üles keeldusin ronimast, sest kõrgusekartus ikka piisavalt suur. Viskasingi Liinale siis nöörirulli järele. Aarde leidis Liina kiiresti, sidus nööri ümber karbi ja lasi mulle alla logimiseks. Siis aare jälle "liftiga" üles ning Liina kord sisu kontrollida ja aare tagasi peita. Vaatamata hilisele kellaajale nägime ka mugu, kes autoga tuli ja lähedal olevasse hoonesse läks, aga ta ei pööranud meile vähimatki tähelepanu. Veidi ekstreemne, aga samas lõbus aare. EVEJ. Tänud peitjatele!"

Kopli veetorni (leitud 8. november 2014):

"Kolm on kohtuseadus. Seekord sai siis korraliku varustusega [redeliga] mindud, mis täna poest soetatud (mitte küll vaid selle aarde pärast, kuid osa süüd lasub aardelgi). Läksime küll hilisel tunnil, aga sellegi poolest sai haledalt mugule [mitte-geopeitur] vahele jäädud. Tuli tüüp torni juurde, pani suitsu ette, üritas küll nägu teha, et ta kogemata seal ning siis teatas, et torni sisse ei maksa ronida. Ma vastu, et kui see plaanis, siis võtaksime suuna ju akna poole. Selle peale tal enam miskit öelda polnud ning meie pikalt valmis mõeldud legend, kuidas me uurime Eesti veetorne ning nende taastamisvõimalusi, ei saanudki käiku minna. Pärast seda sai vastavad tegevused minu poolt tehtud [ehk siis ronitud], et aare kätte saada ning kiire logi. ... Erilist positiivset tunnet selline inimeste nina all askeldamine ei jäta, aga samas, ega keegi ei sundinud meid ju seda logi kirja saama ka. Tänud peitjale!"

Homme tuleb maailmalõpp (leitud 20. detsember 2014):

" ... Kohapeal oli imelik, no mitte ei tahtnud ma uskuda, et Liina on telefoni õiged koordinaadid toksinud. Veidi otsisime, üritasime vihjet sobitada sinna paika, aga selle mõtte viskasime kiiresti kõrvale. Lõpuks saime õigele asjale küüned taha (väikese abivahendiga, mis kohapealt leidsime) ning kiire logi. Koht oli veidi pettumus, näha polnud tõesti midagi, aga meid nähes oleks ilmselt nalja saanud, kuidas üks naine kive kangutab ning teine päkapikumütsiga kõrval vahib ja õpetab, millist kivikest järgmisena võiks proovida."

Kahe Karu (ei leidnud 21. detsember 2014):

"Tere, mina olen Mai ning mul on oht sõltlaseks saada (ning mis hullem, Liina endaga musta auku kaasa vedada). Kõik tuleb ausalt hingelt ära rääkida, sest ainus võimalus probleemiga tegeleda, on tunnistada, et sõltuvusel on kandepinda oi kui palju :) 

Niisiis, nii 23.00 paiku õhtul hakkan mina jaurama, et und ei ole ja tahaks aardeid otsida. Viisingi Liina nii kaugele, et ta andis käsu kätte, et valigu ma aarded välja ning 15 minutit hiljem olime Tallinna aardeid kiusamas. Lähenes südaöö ning ma hakkasin Liinale meelde tuletama, et ta peab nüüd hakkama GP lehte kontrollima, sest me niikuinii üleval ja stardivalmis. Lõpuks pärast pikka ootamist tuligi uus aare ning oh seda õnnetust kui nägime, et mõistatus. Sellele vaatamata hakkasime mõlemad oma telefonis vastuse kallal pusima ning pärast kümmet minutit olid pooled numbrid käes. Otsustasime, et päris huupi ei hakka ka öösel ringi sõitma ning võtsime suuna koju. Hing aga ei andnud rahu ning kodus jätkasime koodimurdmist ning saime peaaegu kõik numbrid kätte. Olles üpris rahul endaga, kerisime nii kella kahe paiku magama. 

Täna hakkas kadeduseussike hinges kriipima, et teised said õige vastuse kätte ning hakkasingi geokontrolli jõuga roheliseks toksima. Aega võttis, aga sain ka viimase numbri õigeks. Nüüd tuleb edasi vaid Liinat veenda, et peaks väikese jalutuskäigu varsti ette võtma :)"

Maailmalõppu oodates (leitud 24 dets 2014): 

"Olles kodus kaardilt vaadanud umbkaudse asukoha, hüppasin autost enesekindlalt välja ning tegin paar sammu. Pärast seda tekkis aga segadus, sest ettekujutus oli, et aare on kalmetest kaugemal, kust vaid lumine väli vastu vaatas. Nii ma siis lihapirukat mugides tatsasingi lumes ringi, Liina GPSga järel, mis ei tahtnud kuidagi halbade ilmastikutingimuste tõttu tööle hakata. Lumes mütates leidsin lõpuks peidukoha, mille lõpuks GPS ka heaks kiitis. Hakkasime siis nullis lund ümber kuhjama, et peidukat tuvastada. Pärast minutijagu kühveldamist suunas Liina mind õige peidukoha juurde, mida olin juba korra vaadanud. Väga tore teostus."

... ja ka nii.

Nii võib geopeituda ...

Päkapikud kapist välja

Elasid kord päkapikud
minu ema kapis.
Olid nad kui väiksed tikud,
igavus neid tappis.
Varjasid end aastakümneid,
kuid nüüd tundsid nälga.
Mõtlesid nad üheskoos,
et aeg on tulla välja.

Salajased pagulased tulidki nii kapist välja.

-Kaasautor Liis

Remondi käigus kapist leitud inspiratsiooniallikas luuletuseks.

Pastakaga paberile...