Tänane lugu oleks pidanud olema lühike, aga selle eest konkreetne. Tuli aga välja, et pihustipudelist annab päris palju kirjutada.
Et kõik ausalt ära rääkida ning kõik tegelased võrdselt tähelepanu saaksid, peame liikuma mõne nädala tagusesse aega. Ostsin poest uue ja põneva lõhnapritsi. Just, no sellise, millest lillelõhn välja tuleb kui tagumikust ebameeldivamad lõhnad lahkuvad.
Oli siis see tore lillelõhn, millest muide oli väga suur kasu kui Agar ema mädamuna köögis lahti lõi ja paanikakontor ringi jooksma hakkas. Üks neist paljudest kommuuni hetkedest, mil kaamerad oleks pidanud käima. Kõva arutelu käis Joodiku ja Agara vahel, et see muna on kahtlane, lööme selle enne tassi katki etc.... Ja siis käis krõks, röögatused ning Agar tormas rõveda haisu saatel munaga välja. Joodik-Söödik kalpsas tualetti ja edasi tantsis majas ringi kui mesilane aasal, lillelõhn teda jälitamas.
Aga, see lillelõhn. Mõned päevad peale muna intsidenti tulen ma hommikul kööki ja Agar teatab kurvalt, et tead, õnnetus juhtus, hea lõhn ei tule enam pudelist välja. Ega ei tulnud jah, sest pihustisüsteem oli tükkideks. Ega midagi. Võtsime vastu otsuse, et ostame uue ja kui terve sprei tühjaks saab, lisame katkise süsteemiga vedeliku tervesse pudelisse. Mõeldud-tehtud ja elu jätkus lillelõhnalisena. Kuni....
Vahepeal tuleb ära mainida, et paar päeva tagasi käis korteriomanik külas ning kohe kui ta oma nina uksest välja pistis, oli naabrimees platsis murega, et teate, härra, meil siin viimasel ajal kanalisatsiooniummistustega probleeme. Selle peale maigutasime kõik suud, et no kuidas see täpselt meisse puutub. Kui on jamad, tuleb korteriühistul midagi ette võtta.
Kuni.... Täna superliimiga majas ringi käies ja potentsiaalseid parandust vajavaid objekte otsides tunnistas Joodik, et tead, see lillelõhn, vajab ka veidi su liimi. Egas midagi, kui käib võistlus selle nimel, kes rohkem lõhnapudeleid suudab hävitada, siis tunnistan hetkel välja 1:1 viigi Agara ja Joodiku vahel, sest liimimine tulemust ei andnud ning mina keeldun kolmandat pudelit soetamast.
Karistuseks ähvardasin kõik sitasitikad ja unimudilad kuuse alla magama saata. Nemad nõrgad aga kukkusid lumest ja külmast rääkima ning minu süda hardus. Niisiis andsin neile loa, et võivad oma aeda õunapuu alla minna. Selle peale kavalpead tulid välja plaaniga, et kaks kärbest ühe hoobiga oleks parem ning hoopis naabrimehe kasvuhoonet peaks väetama ja seal ehk ka soojem...
No comments:
Post a Comment