Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et mitu aastat olen ma kahelnud oma silmade võimes näha piisavalt hästi. Käinud ringi hirmsa tundmusega, et silmadega ei ole ikka kõik korras ning peaks nägemiskontrolli minema. Samas ei tekkinud kunagi ka sellist tunnet, et vajalikud asjad nägemata jääks ning nii ma seda arstil käiku edasi lükkasin. Selle tõttu tekkis mitmeid koomilisi ja ka tunduvalt vähem humoorikaid seiku.
Esimese asjana meenub, kuidas Liina üritas mind väevõimuga prillipoodi vedada silmi kontrollima. Üks hetk Kristiine keskust külatades ta lihtsalt jäi prillipoe ees seisma ning hüüdis mulle järele, et Mai. Mai. MAI! Sa pead aja kirja panema! Mina kõndisin täiesti külma kõhuga edasi. Täpselt nii nagu ma kõikvõimalikest toote-pähemäärijatest "ei, aitäh" saatel mööda kõnnin.
See meenutab, kuidas Liina üks kord lõksu püüti müügimehe poolt. Poodlesime Ülemistest, mis tähendas meie puhul seda, et jalutasime sajast poest kolm lemmikpoodi läbi. Igatahes, viimane neist kolmest oli loomulikult toidupood. Sealt väljudes astus müügimees ligi ja vaatamata sellele, et mina kindlalt edasi sammusin, põhjuseks telefoniga rääkimine, jäi Liina seisma. Räägin mina eemal oma kõne lõpuni, Liina ikka veel vastab küsimustele ja üritab pähe-määrimisest pääseda. Ootan ja ootan, kuni lõpuks kuulen Liina hädakisa:"Mai, tule appi!" Ei jäänudki mul miskit muud üle, kui sammud Liina juurde seada, tal käe alt kinni võtta ning ta väevõimuga sealt ära vedada, sest millegipärast oli ta kui maa külge naelutatud.
Ja ärgem nüüd minust valesti aru, mul ei ole mitte midagi müügimeeste ja -naiste vastu. Ma imetlen pigem neid, et nad suudavad seda tööd teha, sest ma ise küll sellega hakkama ei saaks.
Aga, minu silmade juurde tagasi. Lõpuks jõudsin nii kaugele, et astusin prillipoodi sisse, sest paar päeva varem olin koolis teatanud täie enesekindlusega õpilasele, et no kuule, seal on miinusmärk puudu, nii küll robot õiges suunas sõitma ei hakka. Noormeeste imelikkude pilkude peale kissitasin veidi ning oh sa püha püss, miinusmärk tekkis nagu välk selgest taevast. Oli kogu aeg olemas olnud, lihtsalt minu silmad ei suutnud seda tabada.
Selle teadmisega lõin kogu oma kommuuni tagajalgadele, et pühapäeval sel ja sel kellaajal lähen silmakontrolli ning olgu olemas oldud, kui ma prille hakkan valima. Liis tuli kaasa, Liina oli telefonivalves pilte saamas ning agar ema oleks lihtsalt pidanud kohale kappama kodust. Läks aga nii, et optometrist tõstis erinevaid aparaate mulle silmade ette, tuvastasin erinevaid tähti ning kontrolli lõpuks toppis teatas, et silmadega kõik väga okei, lihtsalt väsimusest näevad aeg-ajalt uduselt. Lõpuks proovisin veel lugemisprillide näidiseid ette ning sealgi selgus "kurb" tõsiasi, et suutsin lugeda palju paremini prillideta.
No comments:
Post a Comment