Kui mina kaunil pühapäevahommikul üles sain (või pigem ikka ülemiselt korruselt alla), oli Liis juba arvuti taga ja üle ta õla piiludes oli näha järgmise blogipostituse esimesi lõike. Kui sõda, siis sõda, teatasin ning istusin arvuti taha. Õigemini küll, istusin Liisi kõrvale tugitooli ning läbi lillede tegi ta mulle selgeks, et olgu ma vait ning pistis mulle arvuti sülle. Sellele kaasnes juba traditsioonialgeid sisaldav lause:"Kuidas ma oma blogi üles leian?!" Leidsin, nagu näha, et kirja panna mõtted, mis eile peas keerlema hakkasid.
Kõik algas sellest, et Julie Andrews sai eile 81 aastat nooreks. JULIE FREAKING ANDREWS! Minu lapsepõlve, noorpõlve ja täiskasvanuea iidol. Vähemalt nii mul algselt pähe lõi. Tekkis aga koheselt küsimus, et mida ja kui palju ma tema kohta tean. Ega väga ei teadnud, aga nüüdseks olen juba informeeritum, sest kui on vaja edasi lükata hommikusööki, poodi minemist või üleüldse muud moodi täiskasvanu moodi käitumist, siis tuleb appi google või mõni muu otsingumootor (Ha! Mõni muu otsingumootor? Mitte minu maailmas). Igatahes, sain kinnitust, et minu silmis on ta ikka üks väga vinge daam (lisaks veel ju dame). Tore tõdeda, et lapsepõlve illusioonid ei saanudki põrmustatud.
Mida ma aga teadsin Julie Andrews kohta varem? Helisev Muusika. Mary Poppins. The King and I. Victor/Victoria. Ühine nimetaja? Loomulikult muusikalid. Ega ei ole vaja vist kaugelt otsida põhjust, miks mulle muusikalid meeldivad. Esimene ja ka senimaani enimvaadatud film minu jaoks ongi Helisev Muusika. Tunnistan käsi noodiraamatul, et kui ütlen, et olen seda näinud paarkümmend korda, siis on tegemist sügava alahindamisega.
Hakkangi jõudma loo tuumani. Julie Andrews on täiega vinge ning, kui mul ei oleks juba üliägedat vanaema, siis sooviksin ma tulihingeliselt, et just Andrews võtaks selle rolli enda kanda.
Õnneks, nagu mainisin, et ole mul vaja näitlejannale anuvaid kirju saata, sest mul Tallinnas tore 83aastane mamma. Tõe huvides tuleb kohe mainida, et üks suur erinevus on neil küll. Mu vanaema ei suudaks ka siis viisi pidada kui kellegi elu sellest sõltuks. Või noh, vähemalt on mulle seda ajupesu tehtud rohkem musikaalsete sugulaste poolt. See aga ei ole kunagi takistanud tal laulmast, tantsimast ning viimast ka lastele õpetamast. Minu jaoks pole see olulinegi, sest minu kõrvade peal on elevandikari trampinud ja noodid on kõik üks kriips-pall-kriips salakeel ning kui mamma laulis mulle Seitset vanatüdrukut, olin ma täiega sillas.
Kui ma hakkaksin kirjutama lahti kõiki neid toredaid mälestusi, mis minu jaoks teevad minu mamma teevad sama suurepäraseks kui Julie Andrewsi, siis jääksingi seda postitust kirjutama. On aga üks lugu, mis trumpab üle kõik teised ning näitab, milline eriline inimene ta on.
Mõned aastad tagasi jõudsin sinnamaale, et oli aeg kapist välja tulla, sest on jutud, mis tuleb ise ära rääkida, mitte lasta kolmandate osapoolte kaudu kogemata ringiga rääkida. Ma ei tea, kas kujutate ette, kui raske on rääkida teemast, kui peas vasardab kogu aeg mõte, et ma võin kellelegi infarkti põhjustada. Mitte selline naljaviluks öeldud mõte, vaid reaalne mõte, et nüüd ma tapangi kellegi ära... Igatahes, ei tapnud ma mammat ära, isegi haiglasse ei saatnud. Ehmatasin ta alguses päris kõvasti ära, aga see hämmastav arusaamine ja armastus, millega ta kogu tõe omaks võttis oli imetlusväärne. Kirss tordil oli pisike kiri pisikeses ümbrikus, mille vanaemalt enne Londonisse lendu sain (päev pärast eelnevalt mainitud jutuajamist). Värisevate kätega avasin kirja Tallinna lennujaamas, teadmata veel, milline mamma reaktsioon on. Pärast kirja lugemist veeres pisar mööda mu põske alla.... Lühidalt ja löövalt oli seal kirjas, et kõik on hästi ja kui papa elus oleks, siis oleks ka tema õnnelik, sest mina olen õnnelik.
P.S. Enesetest. Kui öelda oskan, kas siis ka kirjutada?
Mina: Supergalifractilistiexpiallagouces
Tegelikkus: Supercalifragilisticexpialidocious
No comments:
Post a Comment