Kolm aastat tagasi istusin 27aastase oivikuna koolipingis ja kuulsin esimest korda Lego robotitest. Oli tuttuue Lego EV3 roboti esimene tutvustamine Eestis. Suure tõenäosusega sulasin ma imehästi koolilaste massi ja tundusin nagu üks neist. Veelgi suurema tõenäosusega olid koolituse lõpuks õpilased õpetatava teemal targemad kui mina. Sellegipoolest olin ma aga nakkuse saanud, millel nimeks robootika.
Sama kooliaasta talvel alustasin ma 1. klassi õpilaste juhendamisega. Mul oli 2 robotit, 14 õpilast ja 2 tundi nädalas. Palga asemel maksin pigem peale, et kord nädalas Tallinna ja Vinni-Pajusti vahel sõita ning tunde anda. Kes teemaga kursis, saavad aru, kui jabur see situatsioon oli. Õnneks sel ajal ei taibanud ma ise, et see päris tavapärane ei ole. Kooliaasta lõpuks oli mul kuus südikat õpilast järel, aga roboteid selle eest juba kokku seitse. Vaadates tagasi õppematerjalidele, mis ma sel ajal valmis vorpisin, siis kolme aastaga võib ikka hämmastav areng toimuda.
Olgem ausad, juba esimese poole aastaga toimus areng ning järgmisel kooliaastal juba mitmes koolis õpetades olid minu teadmised kümneid kordi kõvemal tasemel. Juhendaja tööd sai ikka edasi pigem hobikorras tehtud, mikroettevõtte kõrvalt. Aga robootikanimeline pisik oli kõvasti kanda kinnitanud ning enam lahti ei lasknud. Tahaks kirjutada, et tasapidi arenesin mina ja arenesid õpilased, aga see tundub kerge valena. Õigem oleks, et areng toimus valguskiirusel ning tänaseks päevaks on saanud pealemaksmist vajavast hobist 28 tundi nädalas töökoht. Peaaegu nagu õpetaja. Kui kuulata õpilasi, kes hüüavad õpetaja-õpetaja, siis tunne juba kui päris õpetajal.
Üks asi on tunda end õpetajana, hoopis teine asi aga inimesena, kes mõjutab maailma enda ümber. Inimesena, kes on eeskujuks noortele (tüdrukutele) ja kellest sõltub see, kas noored neiud tunnevad, et tehnikaalad võivad ka nende jaoks olla. Eeskujuks noortele, kes täiskasvanuks saades autot valides ei vasta küsimusele, mis neile kõige tähtsam, et punane. Või las vastavad, aga ehk ülikooli astudes võtavad valikusse ka IT, digi ja küberkaitse. Eeskujuks neidudele, keda täna oli tunnis 10 ja poisse vastukaaluks 6. Eeskujuks neidudele üleeilsest, kes istusid kuuekesi FLL võistluslaua ümber ja arutasid, kas peaks tegema neljarattaveolise roboti ning millist hammasrattaülekannet siis kasutada. Eeskujuks tüdrukutele, kellele tahtsin hakata seletama, kuidas hammasrattad töötavad, kuid sain vastuseks, et nad teavad, sest ma sundisin neid eelmine aasta kaks tundi seda kuulama. Eeskujuks plikadele, kes pigem stereotüüpselt sobiks keraamikasse, kuid minu tunnis progevad poistega võrdväärsel tasemel. Eeskujuks neile, kes on juba praegu ja ka tulevikus eeskujuks teistele.
Jõudsin täna selgusele, et mina olen eeskuju. Mina olen muutus. Mina teen midagi, mis mõjutab inimesi minu ümber. Ma teen midagi, mis jätab jälje. Kas see jälg saab olema negatiivne või positiivne, seda ei ole mina õige hindama, kuid ma tunnen, et ma teen midagi, milleks ma loodud olen. Midagi, mis paneb mind peeglisse vaatama ja ütlema:"Mina muudangi maailma!"
No comments:
Post a Comment