Raamatutest ja nende kogudest

Kui ma läksin esimesse klassi, ei tundnud ma õieti tähtigi. Lugemistunnid olid tõeline piin, sest ma ei suutnud kunagi järge pidada ja kui õpetaja palus minul edasi lugeda, olin täielikus paanikas, sest ei teadnud, kust lugema hakata ning õige koha üles leidmine oli väga raske. Kergelt paanikas olid ilmselt ka mu kaks eesti filoloogilist vanemat, kes ei suutnud ei piitsa ega präänikuga mind lugema õpetada. Eks ma läbi häda miskit selgeks sain, aga esimese klassi lõpus oli seis parajalt nigel. Tuli kätte aga suvi, mina võtsin raamatud iseseisvalt kätte ning lugesin ludinal ühe raamatu teise järel läbi. Senimaani mäletan, et esimene loetud raamat oli Siima Škopi "Seenepudru lugu" - järelikult tähtis mälestus. 

Teiseks klassiks oli lugemine nii käpas, et olin üks klassi kiiremaid lugejaid. Edasi neelasin raamatuid juba valimatult ja hiigelkogustes. Õnneks olid raamaturiiulid kodus mahukad ning kui sealt miskit enam ei leidnud, sai papa-mamma juurde mindud, kus raamatuid veelgi suuremas valikus leidus. Kui tundus, et seegi valik jääb väikseks, tulid appi raamatukogud. 

Raamatukogudega on mul armastuse/vihkamise suhe. Tegelikult nii rangelt ei saa öelda, lihtsalt osad raamatukogud teevad mind kartlikuks ja sisse meelitamise asemel pigem peletavad eemale. Kui ma Facebookis näen postitust stiilis Maailma kõige-kõigemad raamatukogud, siis tekib kohe tahtmine lennupilet osta ja raamatutele külla sõita. Kui ma aga pean näiteks Eestis mõnda suuremat raamatukogu külastama, siis tekib hirmuhigi palgele ja ma olen nõus pigem lennukist alla hüppama (langevarjuga või ilma). Ühe esimese asjana Inglismaalt tagasi tulles tegin endale Rahvusraamatukogu lugejakaardi. Juhtus see siis üle kolme aasta tagasi. Senimaani pole raamatukokku läinud. Samas noorepõlvest on mul vaid head mälestused nii kooli raamatukoguga kui ka kuskil Mustamäel kortermaja esimesel korrusel paiknenud pisi-pisikese lasteraamatukoguga, mille riiulid sai ka risti-põiki läbi uuritud. 

Mu lemmikraamatukogu asub aga Suurbritannia mõõtmeid arvesse võttes väikeses kohas nimega Sidcup. Seda mitmel põhjusel. Olulisim, et see oli väike, nunnu ja hubane koht, kuhu võis vabalt sisse astuda ja koheselt riiulite vahele ära kaduda. Infolaud asus kuskil tagumises nurgas, mitte ei takistanud sissepääsu raamatukokku ja ei nõudnud koheselt enda tuvastamist. Sellised olid teisedki Inglismaa raamatukogud, kuhu tee mind viis. Lahedaim oli aga see, et eraldi kategooriana olid LGBT raamatud eradatud. Mitte, et ma arvaks, et on hea eraldada teistest, aga samas oli väga mõnus kiiresti enda jaoks huvitavamad raamatud üles leida. Nii ma siis pendeldasin Fantasy ja LGBT vahel ning lugesin lugematul hulgal inglise keelseid raamatuid, mis kindlasti aitasid kaasa sellele, et Eestisse naastes oli mõtlemise keeleks inglise ja esimesed paar kuud ei tahtnud kuidagi kõik eestikeelsed sõnad meelde tulla. 

Aga, jõudes ringiga tänasesse päeva. Või pigem eilsesse. Või pigem ikka üleeilsesse hilisõhtusse. Eelloona märgin ära, et peale Eestisse naasmist mu lugemiskirg jahtus ning tehnika võttis elu üle. Aga, viimasel ajal olen raamatute juurde naasnud ning üle pika aja sai raamat nii kätte võetud, et enne käest ei pannud, kui tagumine kaas vastu vahtis. Raamatuks "Kristina", autoriteks Kristina Šmigun-Vähi ja Jaan Martinson. Täiesti põnev lugemine ja piisavalt palju tausta ühe inimese vaatenurgast. Eriti põnev mulle kui inimesele, kes kasvas üles Kristinale kaasa elades. Samas on see hea lugemine kõigile, kellele pakub huvi spordimaailma köögipool. Võibolla isegi neile, kellele huvi ei paku, sest nii mõndagi põnevat on sealt avastada. Enim meeldis mulle aga see, kuidas nii mitmelgi korral rõhutati ja tehti selgeks, kuidas vaid suure töö, vaeva, higi, pisarate ja verega saab saavutada soovitud tulemusi.