Äkki ikkagi ülikool ei ole minu jaoks....

Ma päris pikalt mõtlesin, et kas kirjutan või ei ja kui kirjutan, siis kui põhjalikult ja avatult, sest teema väga isiklik. Samas mida aeg edasi, seda rohkem tundub, et peaks kõik võimalikult ausalt kirja panema, sest a) endal hea meelde tuletada edaspidi; b) teistel ehk teatavat sorti innustust võimalik saada.

Keeruline on leida alguspunkti, aga võib-olla veelkord üle korrata, et mul on ikka kuramuse hea meel, et ülikooli sisse otsustasin astuda ja sisse ka sain. Väga palju on positiivset ning sisemine motivatsioon on hüplik, aga suures pildis väga kõrge. Mul võttis veidi aega, aga nüüd saan tunnistada, et antud hetkel ülikool minu jaoks esikohal. Sügisest peale käis minus sisemine võitlus, sest tundus kuidagi vale panna enda isiklikud ambitsioonid esikohale... Koolis töötades nagu ei tohiks nii, õpilased peaks olema number üks. Samas üks väga lihtne näide on, et lennukis kõigepealt paned endale hapnikumaski pähe ja alles siis hakkad teisi aitama. Ehk kuidas ma saan aidata noori, kui ma ise ei ole tasakaalus ning selleks, et tasakaal tekiks, pean olema veidi "isekas" ja prioriteedid ümber seadma. 

Loomulikult ei tähenda see, et ma tööl jalad seinale viskaks ja midagi ei teeks, kuid see tähendab, et vähem energiat on töö jaoks ning selle arvelt teen ma kuskil/miskit vähem kui eelnevatel aastatel.... Ma täpselt ei tea, kuidas energia jaguneb, aga üks koht, mis kindlasti ei tohi kannatada, on väärtuspõhine juhendamine, mis suures pildis tähendab, et inimlikud väärtused eelkõige ning siis kõik muu järgi. Detailide osas on enamus läbimõtlemisel veel ja protsessi käigus avastatav, kuid üks asi on selge, kus lappama on läinud ehk siis miski, mida tahtsin hästi teha, kukub välja väga kehvasti....

Huvitav minu enda jaoks ongi, et see üks asi, mida ma nii väga tahtsin hästi teha (ja nüüdseks olen leppinud, et ma ei saa hakkama), vallandas emotsionaalse tormi, mis viis mu mõtted nii kaugele, et tõsiselt mõtlesin ülikoolist paberite välja võtmisele. Irooniline või mis, kui lugeda üle-eelmist lõiku.

Eelnev ülestunnistus ongi põhjus, miks seda postitust kirjutada tahtsin - isegi siis, kui kõik tundub väliselt hästi, võivad asjad väga kiiresti väga halvaks minna (siia meeldetuletus - samamoodi võivad asjad tagasi heaks minna). Tundub hästi väljendub minu puhul selles, et ma olen ülikoolis aktiivne, käin kohal ja töötan kaasa, üritan kursusel silma peal hoida ja lobisen enda kohta hämmastavalt palju, organiseerin kursuse kohtumisi ja üritan positiivsust süstida. Samas peale teist õppenädal ja enne kolmandat ehk siis viimased paar nädalat olen olnud seisus, kus nutsin Diana õla najal ja teatasin, et ma enam ei jõua lihtsalt ning veetsin õhtupoolikuid ema juures diivanil telekat vaadates, sest ma tõesti tundsin, et pole mõtet pingutada ju - liiga palju on teha ja pole lihtsalt inimlikult võimalik seda kõike ära teha. Ainus tee tundus ülikoolist paberite välja võtmine, sest kõik muu tundus kohustus, mida peab tegema, ülikool samas kõrval tore meelelahutus, millest energia puudusel peaks loobuma.

Samas ei taha ma öelda, et ülikool kui meelelahutus oleks käkitegu. Kaugel sellest... Ma jooksen pidevalt ajaga võidu, et kodused ülesanded õigeks ajaks esitada ja pidev kahtlus, et kas ma ikka sain asjast õigesti aru või mida seal ülesandes teha tuleb, omavad pärssivat mõju. Täna üks õppejõud ütles, et ülikooli sisse saamine on raske, aga sealt paberiga välja saamine on kerge. Ma tahan vastupidist väita - koha saamine ülikoolis oli käkitegu, lõpetamine ei tundu üldse nii lihtne. Võib-olla on küsimus selles, et olen seadnud endale isiklikult väga kõrged eesmärgid. Alla cum laude tundub läbikukkumine. Loomulikult ei tähenda see, et ma töötaks vaid tulemuse nimel, kuid antud tulemus näitaks, et ma olen võtnud baka õppest maksimumi ja vastavalt oma võimetele. Võib-olla kõrged eesmärgid on üks põhjustest, miks juhe kokku jooksis, sest mõned esimese semestri ained tunduvad juba sellised, et eesmärk saab põrmustatud peale esimest eksamisessi.

Lõpetuseks ma nii väga tahaks, et ma suudaks panna kirja lihtsad nõuanded või punktid, et mida peaks sellises olukorras tegema, aga see pole nii lihtne... Ma ei suuda praegu isegi antud situatsiooni puhul välja mõelda, et mis siis pea selgeks lõi, aga võib-olla olulised märksõnad ongi aja maha võtmine mõneks päevaks, suhtlemine-suhtlemine-suhtlemine (!) ja endale tunnistamine, et kõike ei jõua ning siis tegutsema hakkamine nende asjade kallal, mis on kas väga meeldivad või väga rasked või vajavad kindlasti ära tegemist.... Iga tehtud asi annab lükke järgmise asja tegemiseks ning on üks raskus südame pealt vähemaks. Klišee on, et teekonna lõppu jõuab vaid siis, kui hakata astuma üks samm korraga... Ja pole mõtet analüüsida iga sammu, et kas sai õigesse kohta jalg pandud - kui karu lõksu just ei astunud, siis kõik hästi :D

Natuke nagu kiusamine....

Üks tavaline päev õpetaja/juhendaja elus, mis ei ole kunagi täpselt samasugune nagu kõik need eelnevad....

On palju põhjuseid, miks mulle meeldib see, mis ma teen. Ma üks hetk jõuan ehk selleni, et panen need kirja ja saan ühe hiigelpika nimekirja. Samas on aga mitmeid põhjuseid, miks mulle ikka absoluutselt ei meeldi see, millega ma oma töökohas kokku puutun.

Olgu alguses kohe öeldud, et mul oli täna kokkuvõttes hea päev - ma esitasin ühe ülikooli ülesande, mul oli väga äge huviring, kus lapsed tegutsesid minust iseseisvalt, kuid üksteisega koostööd tehes ning reaalsed tulemused tulid, klassi koristamine toimus mõistlikus ajaraamis ja klass sai ka tegelikult korda ning Kahoot tunnikontrollid on geniaalne idee.

Geniaalsed on nad just sellepärast, et õpilased saavad kohest tagasisidet (mis vastavalt isemääramisteooriale on üks olulisi sisemise motivatsiooni tõusu tegureid*), koheselt ka tulemuse teada ning vajadusel koheselt ka vigadeparanduse ning järeleaitamise ära teha. Lisaks ei ole mingit paberi määrimist ja mul tööde parandamist ning ma saan teha analüüsi vastuste põhjal, milliseid küsimusi kõige rohkem valesti vastati ehk saan enda õpetamismeetodeid parandada ja arendada ning tean, milliseid teemad kas õpilastele raskemini arusaadavad on või siis minu poolt kehvemini selgitatud/õpetatud.

*Vot sellised targad asjad jäid ülikooli kodutööst meelde! :D

Mis siis aga nihu läks? Ma pean alustama sellest, et ei ole vahet, kus koolis ma olen või milliste lastega kokku puutun, kiusamine on teema, mis on täiesti universaalne teema ja mul on väga raske seda öelda, aga seob kõiki mu õpilasi. Kui muidu on koolidel ja vanuserühmadel erinevused sees ning iga laps on omamoodi äge indiviid, siis kahjuks kiusamine on teema, mis on igal pool keeruline ja kõigi jaoks oluline. Olen istunud nutvate poistega, kes räägivad mulle, kuidas neid kiusatakse ja robootikatunnist on suur osa läinud selle peale, et iga laps tahab rääkida oma kiusamise loo, mis tema või sõbraga või kellegagi juhtunud, mida nad pealt on näinud. Olen andnud nõu ja selgitanud ning arvasin, et olen kõike näinud ja kuulnud, aga täna lisandus veel üks seik. Nimelt olin mina kiusatav.

Eelnevalt mainisin, et tegime Kahoot tunnikontrolli õpilastega. Olin mängu sisenemiseks koodi tahvlile kuvanud ning õpilased sisestasid oma seadmetesse seda ja nö logisid sisse enda nimedega. Äkki tuleb ekraanile nimi "Mai on p***". Ma tunnistan, et esimese hooga vajus suu lihtsalt lahti, sest ma ei suutnud uskuda, et keegi nii loll on, et sellist asja teeks. Minu suureks hämmastuseks hakkasid õpilased ise süüdlast otsima ning kuigi alguses oli tunne, et üks poiss klassis, siis jõudsime kiiresti järeldusele, et klassi klaasseina taga oli keegi piilumas käinud ning väljast poolt klassi kiusamine toimub. Viskasin küll Kahootist välja sobimatu nimega mängija, kuid ta ronis tagasi, seekord siis "Mai on n*****" nime all. Kuna selle koodiga tunnikontrolli teha ei saanud, siis tuli uus mäng teha, kõik 15 õpilast, kes soovisid tunnikontrolli teha, pidid uude mängu end sisse logima ja kogu protsess oli loomulikult aega varastav ja häiriv. Kui tunnikontroll tehtud sai, siis üks poiss klassis, kes oli näinud akna taga kakerdajaid ja potentsiaalseid huligaane, läks luurele ning leidiski üles süüdlase. Selle asemel, et tunnikontrollide tulemustega tegeleda, pidin hoopis kaagiga rääkima minema. Kiire vestlus viis selleni, et süüdlane oligi käes. Kuna aga antud hetkel olid minu jaoks olulisemad 15 õpilast klassis, kellel õigus õppetööle, siis läksin klassi tagasi ning olukord jäi hetkeks pooleli. Pärast saatsin klassijuhatajale kirja olukorrast ning tunnistan, et huviga ootan, milliseid seisukohti võetakse õpetaja vastu suunatud küberkiusamise vallas.

Lõpetuseks kirjutan hoopis positiivsetest asjadest, mis olukorraga kaasnesid. Esiteks olen endaga täitsa rahul, sest olukord oli keeruline, kuid tulin sellest auga välja ning kuigi teatud asju pidi tunnis kiirmeetodil tegema, sai kõik vajalik ikkagi tehtud ning kõik tunnis olnud õpilased said rahuliku südame ja läbitud tunnikontrolliga vaheajale minna. Teiseks oli klassis olnud õpilaste reaktsioon väga mõistlik - ei olnud mingit naeru, et küll nüüd tehti head nalja õpetaja kulul, vaid tõesti olid ka noored ehmunud ning tahtsid kindlaks teha, kes süüdlane on. Kolmas ja ehk kõige kasulikum oli, et üks poiss julges öelda, et see on natukene nagu ju kiusamine.... Samas oli ta kahtleval seisukohal, et kas õpetajat ikka saab kiusata. Selle poisi lause aga avas ukse teemasse, kus sain öelda, et jah, nii tõesti on, see on kiusamine, aga vaadake ja jätke meelde, et see tekst tahvlil ei ütle mitte midagi minu kohta, vaid näitab kiusaja kehva huumoritaset ja kehvemapoolset haritust. Loodetavasti järgmine kord, kui keegi neist noortest kiusamisega seotud situatsiooni satub, siis nad käituvad sama auväärselt nagu täna minu tunnis ning meenutavad, et tuleb rahulikuks jääda ning oma asja edasi ajada.