Ma päris pikalt mõtlesin, et kas kirjutan või ei ja kui kirjutan, siis kui põhjalikult ja avatult, sest teema väga isiklik. Samas mida aeg edasi, seda rohkem tundub, et peaks kõik võimalikult ausalt kirja panema, sest a) endal hea meelde tuletada edaspidi; b) teistel ehk teatavat sorti innustust võimalik saada.
Keeruline on leida alguspunkti, aga võib-olla veelkord üle korrata, et mul on ikka kuramuse hea meel, et ülikooli sisse otsustasin astuda ja sisse ka sain. Väga palju on positiivset ning sisemine motivatsioon on hüplik, aga suures pildis väga kõrge. Mul võttis veidi aega, aga nüüd saan tunnistada, et antud hetkel ülikool minu jaoks esikohal. Sügisest peale käis minus sisemine võitlus, sest tundus kuidagi vale panna enda isiklikud ambitsioonid esikohale... Koolis töötades nagu ei tohiks nii, õpilased peaks olema number üks. Samas üks väga lihtne näide on, et lennukis kõigepealt paned endale hapnikumaski pähe ja alles siis hakkad teisi aitama. Ehk kuidas ma saan aidata noori, kui ma ise ei ole tasakaalus ning selleks, et tasakaal tekiks, pean olema veidi "isekas" ja prioriteedid ümber seadma.
Loomulikult ei tähenda see, et ma tööl jalad seinale viskaks ja midagi ei teeks, kuid see tähendab, et vähem energiat on töö jaoks ning selle arvelt teen ma kuskil/miskit vähem kui eelnevatel aastatel.... Ma täpselt ei tea, kuidas energia jaguneb, aga üks koht, mis kindlasti ei tohi kannatada, on väärtuspõhine juhendamine, mis suures pildis tähendab, et inimlikud väärtused eelkõige ning siis kõik muu järgi. Detailide osas on enamus läbimõtlemisel veel ja protsessi käigus avastatav, kuid üks asi on selge, kus lappama on läinud ehk siis miski, mida tahtsin hästi teha, kukub välja väga kehvasti....
Huvitav minu enda jaoks ongi, et see üks asi, mida ma nii väga tahtsin hästi teha (ja nüüdseks olen leppinud, et ma ei saa hakkama), vallandas emotsionaalse tormi, mis viis mu mõtted nii kaugele, et tõsiselt mõtlesin ülikoolist paberite välja võtmisele. Irooniline või mis, kui lugeda üle-eelmist lõiku.
Eelnev ülestunnistus ongi põhjus, miks seda postitust kirjutada tahtsin - isegi siis, kui kõik tundub väliselt hästi, võivad asjad väga kiiresti väga halvaks minna (siia meeldetuletus - samamoodi võivad asjad tagasi heaks minna). Tundub hästi väljendub minu puhul selles, et ma olen ülikoolis aktiivne, käin kohal ja töötan kaasa, üritan kursusel silma peal hoida ja lobisen enda kohta hämmastavalt palju, organiseerin kursuse kohtumisi ja üritan positiivsust süstida. Samas peale teist õppenädal ja enne kolmandat ehk siis viimased paar nädalat olen olnud seisus, kus nutsin Diana õla najal ja teatasin, et ma enam ei jõua lihtsalt ning veetsin õhtupoolikuid ema juures diivanil telekat vaadates, sest ma tõesti tundsin, et pole mõtet pingutada ju - liiga palju on teha ja pole lihtsalt inimlikult võimalik seda kõike ära teha. Ainus tee tundus ülikoolist paberite välja võtmine, sest kõik muu tundus kohustus, mida peab tegema, ülikool samas kõrval tore meelelahutus, millest energia puudusel peaks loobuma.
Samas ei taha ma öelda, et ülikool kui meelelahutus oleks käkitegu. Kaugel sellest... Ma jooksen pidevalt ajaga võidu, et kodused ülesanded õigeks ajaks esitada ja pidev kahtlus, et kas ma ikka sain asjast õigesti aru või mida seal ülesandes teha tuleb, omavad pärssivat mõju. Täna üks õppejõud ütles, et ülikooli sisse saamine on raske, aga sealt paberiga välja saamine on kerge. Ma tahan vastupidist väita - koha saamine ülikoolis oli käkitegu, lõpetamine ei tundu üldse nii lihtne. Võib-olla on küsimus selles, et olen seadnud endale isiklikult väga kõrged eesmärgid. Alla cum laude tundub läbikukkumine. Loomulikult ei tähenda see, et ma töötaks vaid tulemuse nimel, kuid antud tulemus näitaks, et ma olen võtnud baka õppest maksimumi ja vastavalt oma võimetele. Võib-olla kõrged eesmärgid on üks põhjustest, miks juhe kokku jooksis, sest mõned esimese semestri ained tunduvad juba sellised, et eesmärk saab põrmustatud peale esimest eksamisessi.
Lõpetuseks ma nii väga tahaks, et ma suudaks panna kirja lihtsad nõuanded või punktid, et mida peaks sellises olukorras tegema, aga see pole nii lihtne... Ma ei suuda praegu isegi antud situatsiooni puhul välja mõelda, et mis siis pea selgeks lõi, aga võib-olla olulised märksõnad ongi aja maha võtmine mõneks päevaks, suhtlemine-suhtlemine-suhtlemine (!) ja endale tunnistamine, et kõike ei jõua ning siis tegutsema hakkamine nende asjade kallal, mis on kas väga meeldivad või väga rasked või vajavad kindlasti ära tegemist.... Iga tehtud asi annab lükke järgmise asja tegemiseks ning on üks raskus südame pealt vähemaks. Klišee on, et teekonna lõppu jõuab vaid siis, kui hakata astuma üks samm korraga... Ja pole mõtet analüüsida iga sammu, et kas sai õigesse kohta jalg pandud - kui karu lõksu just ei astunud, siis kõik hästi :D
No comments:
Post a Comment