Täpselt nii, ühistranspordi kasutamine jättis nii sügava mulje, et peab lausa 2 päeva järjest sellel teemal kirjutama. Eks tegelikkuses ongi nii, et mis ühele igapäevane ja igav, see teisele uus kogemus ja õppimis- ning arenemisvõimalus. See , et bussidega sõitmine lausa kahe postituse jagu mõtteid ühel päeval genereerib, saab küll vist ainult minuga juhtuda.
Tallinn - Lääne-Virumaa - Tallinn sõidud on kindlasti ühed viljakamad päevad minu mõttemaailma korrastamise ning vaimse tasakaalu huvides. Poolteist tundi hommikul ühes suunas ja teine poolteist tagasi on piisavalt pikk aeg, et nädala jagu mõtteid läbi harutada ning keerukohad sirgeks siluda. Kahju on mul aga alati, et autoroolis olles nii mõnigi enda jaoks geniaalsuse mõõtmeid võtvaid ideid kaotsi läheb, sest diktofoni rääkimise oskus on kuidagi väga raske tulema.
Oleksid on pahad poisid, aga kui ma saaks valida endale supervõime (või siis pigem maagilise abivahendi), siis oleks selleks kindlasti sulepea, mis kõik mu mõtted automaatselt kirja paneb. No umbes-täpselt, aga mitte päris selline nagu Harry Potteris oli. Erandiks äkki see, et kirja läheksid vaid need mõtted, mida ma päriselt ka usun. Valedetektoriga isekirjutav sulg. See oleks vahva.
Sel nädalal oleks võinud see tööriist puhata, sest bussiga Rakvere poole loksudes sain kirja nii eilse blogipostituse kui jaurasin e-kirjadega (loe: võtsin ennast kokku ja vastasin rohkematele kui muidu aega oleks olnud). Täiesti idülliline rahuolu võttis maad, kui buss Rakvere bussijaama jõudis ning ma võisin rahulikult nentida, et autoga sõites oleksin mõelnud kõigile tegemata asjadele, kuid bussiga sõites sain muretsemise asemel tegudeinimene olla.
Meenub tore lugu sellest, kuidas liikuvas vahendis "lõksus" olemine on produktiivne nii mulle kui mu õpilastele. Tegelikkuses vajaks kogu jutt pikemat sissejuhatust ning seletust, mis asi on First Lego League, kuid selle teema jätan mõneks teiseks (ja väga pikaks) postituseks, ning ütlen lihtsalt, et õpilastel oli vaja välja mõelda lahendus kilekottide kasutamise piiramiseks. Kaks nädalat enne võistlust olid kõigi pead tühjad ning vastust ei tundunud kuskilt tulema. Vaheajal tehnikalaagris koos olles pidime võistkonnaga sõitma mõnedkümned kilomeetrid ning selle aja jooksul, kui nad ei saanud ringi joosta ja ei olnud ka teisi segavaid faktoreid, tulid lapsed suurepärasele mõttele ning järgmised paar päeva vaheajast istusid 3.-4. klassi (peamiselt) poisid robootikaklassis ja õmblesid helkurit+riidest kotti. Olen neid juba hoiatanud, et kui see aasta ka tekib probleeme mõtete kogumisega, pistan nad kui karja kloune oma väiksesse autosse ja sõidutan ümber koolimaja, kuni mõte jooksma hakkab.
Ei tea, kas pean endale takso tellima ja linnas ringi sõitma, kui blogi jaoks mõtted otsa saavad...
No comments:
Post a Comment