Päev, mil ma sõitsin bussiga

Kes mind teavad piisavalt hästi, saavad aru, et päev, mida ma kirjeldama hakkan, on minu jaoks täiesti harukordne, sest suhe minu ja mu auto (ristitud Seemnekeseseks) vahel on kergelt parasiitne. Kes parasiidi rollis on, seda pole ma enda jaoks veel selgeks teinud. Päevad, mil ma autorooli ei istu, on tavaliselt need, kus ma koduuksest ninagi välja ei pista.

Eile tekkis aga võimalus teisipäevane traditsiooniline Tallinn-Vinni-Tallinn marsruut keerata käänulisemaks ning vahele pressida ka peatus Rakveres, kust edasi laenatud autoga Vinni ja Rakverre tagasi sain. Lõpuks veel Rakvere-Tallinn marsruut vennaraasu autos. Ehk siis Seemneke jäi täna Tallinnasse puhkama ja mina sain omamoodi päeva osaliseks.

Taaskord, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et plaan oli 9.30 bussile jõuda. Kui äratuskell 8millegagi plärisema hakkas, siis oli selge, et ma nii pea voodist välja ei saa. Lõpuks andsin alla ning nihutasin äratuskella edasi, et järgmise bussi peale jõuda. 1:0 auto kasuks, sest mulle meeldib minu uni, eriti hommikuti kui ärgata tuleb. Õhtuse unega on veidi teised lood, mulle meeldiks see väga, kuid unel endal teised plaanid.

Astusin siis koduuksest välja, seljakott seljas ja keha külmast krampis. Tekkis kohe mõte, et keeraks ümber ja otsiks auto võtmed üles. Õnneks või kahjuks oli uks mu selja taga juba kinni tõmmatud ning ema keeras julma heli saatel võtit lukuaugus. Selge, taganemisteed ei ole. Kui edasi, siis edasi, mõtlesin kui läbi sõrmi külmetava tuule Kristiine keskuse poole astusin ja heldiva südamega mõtlesin nii istme- kui roolisoojendusele, mis mind autos oleks hellitanud. Sorry, ühistransport, aga 2:0 Seemnekesele, sest lisaks unele olen ma väga kiindunud ka soojusesse (või pigem mitte-külmetamisse).

Inimesed, inimesed, inimesed…. Iseenesest on väga huvitav näha-kuulda kogu seda inimmassi, kes tänavatel liigub. Nagu minu isiklik laborirottide pesakond, keda jälgida, tähelepanekuid teha ja ühtteist õppida. Ka autoga sõites on see võimalik, aga selle eksperimendi tulemused on etteaimatavad metallkastide tõttu meie ümber, mis toovad inimestes eriti säravalt esile nende puudujäägid. Samas, nagu väga elavalt just paar pinki eemal istuv „härra“ meenutas valju telefonikõnega „no p***i, ma otsin malaka välja“, siis autos valin mina helitaseme (nii valjuselt kui intelligentsilt). Seega seis jääb viiki ning mõlemad osapooled saavad punkti (3:1 Seemnekese kasuks).

Õpetajana ei tea ma kunagi, mida kus ja mis hetkel mul vaja läheb. Sama teema on geopeitudes. Lisada juurde veel, et pidevalt saab autost kaubaauto, kus veetakse kõike alates briketist kuni õhupallideni, siis sellest lähtudes on mu auto peaaegu alati seapesa, kuid samas leiab sealt kõik vajaliku (kohati ka täiesti mittevajaliku). See mugavus, mis tuleneb hästivarustatud autost, annab punkti Seemnekesele (4:1).

Lühidalt mõeldes veel faktoritele nagu hind, mugavus, liikumisvabadus, efektiivsus ja ajakulu/ajaraisk, on lõppskoor järgmine:

Seemneke 7:5 Ühistransport

Tunnistan ausalt, et skoor on ühtlasem kui ma oleks ennustada osanud. Kui palju ja milliste liiklusvahenditega edaspidi liiklen, näitab tulevik, sest isegi parimad selgeltnägijad ei suudaks seda praegu ette näha.