On hästi oluline, nii lastele kui ka täiskasvanutele, et magama minemine toimuks kindla rutiini järgi. Hea uni on ju õnne saladus, mis mõjutab enesetunnet nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Vähe und võib olla lugematute probleemide algallikaks. Tegelikult ka. Googeldage ainult.
Võtan täna lühidalt kokku enda rutiini. Kõik algab õhtul kuue-seitsme paiku, kui töölt koju jõuan ja teatan, et ma olen nii väsinud, et ma lähen kohe magama. KOHE NOH!
See "kohe noh" kestab siis minimaalselt viis tundi. Sest on vaja ju süüa ja toimetada ja eriti headel päevadel isegi koristada/korrastada midagi. Loomulikult on päeva jooksul kogunenud hunnik kirju ja muid ülesandeid, mis koheselt ja edasilükkamatult vajavad täitmist. Edasilükkamatult peamiselt selle tõttu, et ma olen neid loendamatuid kordi juba edasi lükanud.
Kui kõik need pisiasjad on paar tundi mu õhtust röövinud, tekib kohutav põlgus kõige vastu ja ma nõuan, jalgu trampides, et ma tohiks mõnes nutiseadmes olla ja kindlasti samal ajal telekat vaadata (kui televiisor ei ole juba varasemalt edasilükkamatute asjade taustal edasilükkamatuid asju edasi lükanud). Igatahes, nii ma siis veedan erinevate ekraani ees oma aega, kuni ootamatult on käes südaöö ja algab viimane vaatus.
"Ma lähen nüüd magama," ja sean sammud magamistoa poole. Peas vasardamas mõte, et hambad puhtaks ja siis kohe tuled kustu. No peaaegu kohe, sest lugeda on ka vaja enne magama minemist. Peatükk või kaks või huvitava raamatu/ajakirja puhul tagumise kaaneni. Kui aga midagi ülearu põnevat ei ole, siis üks peatükk. Või pool. Või kasvõi üks lehekülg (et siis kindlasti järgmine õhtu see lehekülg üle lugeda, sest peatükki ei saa hakata niimoodi napakalt lugema). Igatahes, lugemised loetud, väsimus tõsiselt kimbutamas ja hääd ööd.... Või siis pool tunnikest vähkremist. Või tunnike. Või poolteist... Ega vähkremise pikkus polegi oluline, peaasi, et rutiin oleks paigas ja saaks mitmeid kordi küljelt küljele keerata ja Une-Mati kaardilugemisoskamatust kiruda, et ta enamalt jaolt hilinemisega minuni jõuab.
Kuidagi jube tuttav. Lapsed saab õnneks enam vähem rutiiniga magama, aga enda rutiin käib ka. headel päevadel saab täna magama, veidi parematel alles homme.
ReplyDeleteSee tänane-homne teema on jah selline põnev.... Minu jaoks homme ei alga enne kui ma olen magama läinud ning uuesti üles ärganud :P
DeleteJah! Kell saab 12. Mai kargab justkui vaimust vaevatuna püsti ja teatab otsusekindalt: "Head ööd, ma olen nii väsinud, et enam ei jaksa!" Et kõik ikkagi aru saaksid, kui väsinud Mai tegelikult on, siis ta komberdab teisele korrusele, lüües end ära vastu seina, trepiastmeid ja voodiäärt. Veel viimased minutid on kuulda hammaste pesemise häält, kui korraga..maja jääb vaikseks. Mai magab? Kindlasti magab! Paar tundi hiljem astub Inge teisele korrusele, kui korraga kostub Mai toast peenike hääl, mis teatab ka seekord üsna otsusekindlalt: "Ma veel ei maga!" Johhaidii. Nii väsinud ta siis oligi..
ReplyDeleteNo enam-vähem õige. Ärgem unustagem, et ma pigem rooman ülemisele korrusele, neljakäpakil lasen treppi mööda üles. Siin aga tulebki suur probleem magama minemise rutiinis. Trepist üles liikumine on treening, mis toodab dopamiini ja nii ma voodisse jõudes olen juba erksam :P
Delete