Welcome to the age of zombies!

Mul on vaja kirjutada! Mul käivad hood peal, kus ma tunnen, et nii palju on kogunenud ja isegi kui ma räägin, siis jääb see tunne, et lõplik tõde on haarde ulatuses ning ainus võimalus selleni jõuda, on kirja panna mõtted. Ja ....

1. kuna ma tunnen, et see aasta (või järgmised kolm aastat) saavad eriti põnevad olema;
2. keset esimest ülikooli nädalat tuletas blogi ennast meelde;
3. tahan kirjutada seda, mida mõtlen, mitte seda, mida e-kirjad nõuavad (tänane kauni pühapäeva saldo näiteks 56 e-kirja ja 2 tundi);
4. Liis helistas täna (mõni väljakutse ehk?! ;) ),

.... siis tundub, et märke ei tohi lugemata jätta ning blogi tuleks kasvõi mõneks ajaks taaselustada.

Kokkuvõtvalt võiks alustada, et läksin uuesti ülikooli, roboringides on hoopis uus dünaamika ning ma tegelen bitchi geeni arendamisega endas. Viimase lahtiseletamisest peaks ehk alustama, sest see kõlab nii koledasti ning viisakamalt öeldes enese väärtuse ümberhindamisega ja enesekehtastamisega vastavalt sellele, kuidas iseennast ja enda aega ning energiat hindan. Nimekirjas tagurpidi tagasi liikudes on väga huvitav, kuidas viiendal õppeaastal roboringide juhendajana on igas koolis miskit täiesti uut ja põnevat juhtumas, dünaamika on täiesti teine ning loodetavasti ei lase see mu tööl rutiiniks muutuda. Ülikool on kõige ägedam väljakutse sel aastal ning teatavas mõttes ka prioriteet (üks osa enda ümbermõtestamisest on see, et mina ise rohkem esikohal). Väike kokkuvõte esimesest nädalast on vaid kliki kaugusel mu Facebooki kontol.

Ahjaa, ja üle väga-väga pika aja käin regulaarselt trennis - tere taas, kallis võrkpall. Nii tore on, kui leiad tee aktiivsete inimeste juurde nagu on Mart ja Kristy, kes viitsivad ja tahavad organiseerida mänge. Hinnake selliseid inimesi enda ümber ja öelge rohkem kui korra aitäh. Seega veelkord aitäh teile! 

Mida ma üldse tahtsin kirjutama hakata alguses, aga kukkus kuidagi teisiti välja, oli see, et mul on viie jalaga kindel taburet ning kui keegi küsib, et kuidas läheb, siis ma saan öelda, et ma olen õnnelik ja tunnen ennast elusana. Viis jalga on siis suhted, ülikool, töökoht, võrkpall ja minu tasakaal.

P.S. Postituse pealkiri on puhtalt mingi jääk eelmisest postituste seeriast, millel kindlasti oli mõte taga, aga enam sisu kirjutada ei oska... Samas pealkiri äge :D